MENIERE’I HAIGUS – mis see on?

Pärnu Postimees – 23.11.2013
Heinar Kudevita,Eesti tinnituse ja Meniere’i ühingu esimees
1861. aastal kirjeldas prantsuse arst Prospér Méniére esmakordselt haigust, mis tänapäevani kannab tema nime – Meniere’i haigus. See harvaesinev haigus on paljudele tundmatu, kuid neile, kes seda põevad, tekitab see väga palju ebameeldivust.
Mis siis on selle salapärase nimega haiguse taga?
Haigus tekitab erakordselt tugeva pearingluse koos sellega kaasneva iiveldusega, kuulmislanguse ja pideva kõrvakohina ehk tinnituse ühes või harvemini mõlemas kõrvas. Selle põhjuseks on sisekõrvas olevas tasakaaluelundis tekkinud muutused. Pearinglus ja sellega kaasnev tasakaaluhäire on tavaliselt nii tugev, et inimesel on raskusi püstiseismisega. Sellega on seotud iivelduski, mis kuulub enamasti alati haigusnähtude hulka. Kuulmislangust ei pruugi haiguse algstaadiumis esineda, samuti tinnitust. Mõlemad sümptomid võivad tekkida alles aastate pärast. Pearinglusele on iseloomulik, et see avaldub haigushoogudena, millevahelistel aegadel tunneb inimene ennast suhteliselt tervena. Haigushood võivad esineda mõnepäevaste, aga ka mõneaastaste vaheaegadega ja kesta paari-kümnest minutist mitme tunnini. Kahjuks ei anna tekkivad haigushood endast eelnevalt märku ja nii võib inimene kaotada tasakaalu sekundiga, jõudmata selleks valmistuda. Enamasti alati kaasneb sellega kukkumine, kui puudub tugi.
Pearinglus kulgeb enamasti raskekujuliselt, muutes inimese haigushoogude ajal praktiliselt teovõimetuks. Tinnitus segab inimest keskendumast, raskendatud või hoopiski võimatu on uinumine.
Tihti vajab inimene selle puhul psühhiaatri abi. Maailmas on teada isegi sellest tingitud enesetappe.
Haiguse diagnoosimine on suhteliselt keeruline, eriti kui mõni neist kolmest sümptomist esialgu puudub. Siiski võib kogenud arst kahtlustada Meniere’i haigust osaliste sümptomite põhjalgi. Ravi sellele haigusele praktiliselt ei ole. Veelgi enam, isegi haiguse tekkepõhjust ja täpset olemust ei ole seni kindlaks tehtud. Haiguse üks omapärasid on, et see on väga individuaalne, mistõttu on haigusnähtude leevendamine raskendatud: mis aitab üht inimest, ei pruugi aidata teist sama haiguse põdejat.
Paljudes riikides on olemas Meniere’i haigust põdevaid inimesi koondavaid ühinguid, kuhu kuuluvad sageli haigete omaksedki. Kuigi haiguse jaoks ei ole konkreetset ravi, on siiski võimalik leevendada haigusnähtusid ja seda abi pakuvad nimetatud ühingud. Selline ühing on olemas ka Eestis – Eesti Tinnituse ja Meniere’i ühing, mis tegutseb Tallinnas Eesti vaegkuuljate liidu juures. Oleme tegutsenud juba kolm aastat ja ühingu liikmete sõnul on sellest olnud abi. Meie kaugemaks eesmärgiks on moodustada selliseid haruühinguid teisteski linnades, et saada mingitki ülevaadet haiguse levikust.

Hits: 5