Kohin kõrvus võib viidata tõsisele haigusele

Valgamaalane – 09.04.2015

Inimene tunneb äkki ebatavaliselt halba enesetunnet, tasakaalkaob, kõrvus kohiseb.
Mis on juhtunud? Võimalik, et tegemist on Ménière’i haigusega.

«Haigusele on iseloomulikud kolm sümptomit: rasked pearinglushood, millega kaasneb iiveldus, kõrvakohin ehk tinnitus ja kuulmislangus.

Reeglina ei teki kõik nähud korraga, mis raskendab haiguse diagnoosimist selle algstaadiumis,» selgitas
Eesti Tinnituse ja Ménière’i Ühingu esimees Heinar Kudevita. Ménière’i haigus, tõbi, või sündroom,
kuidas keegi seda nimetab, on tema sõnul ilmselt sama vana kui inimkond. Ajaloost on säilinud teated tuntud inimeste haigustest, mis tänapäevase arusaama järgisarnanevad üsna täpselt Ménière’i haigusele. Algselt on peetud seda langetõveks, sest tasakaalukaotus on juka selle tõve üks iseloomulikumaid vorme.

«Siiski liitus «ajalooliste» haigusnähtudega alati ka kõrvakohin ehk tinnitus, mida kirjeldab enda puhul usureformaator Martin Luther kui kuradi katset teda eksitada. Sama nähtus sundis hollandi maalikunstnikku Vincent van Goghi lõikama peast lakkamatult kumiseva kõrva. Tõenäoliselt ei aidanud selline radikaalne raviviis teda põrmugi,» rääkis Kudevita.

Alles 1861. aastal sõnastas prantsuse arst Prospere Ménière selle haiguse olemuse. See loomulikult ei tähendanud, et kõik tolleaegsed arstid momentaalselt asjatundjateks muutusid. Kahjuks kohtab seda nähtust ka tänapäeval, kui arstid ei suuda osaliste sümptomite põhjal panna õiget diagnoosi.
Kudevitale teada olevalt on püütud Ménière’i haigust ravida aadrilaskmise, salpeetri jakülmade kompressidega. Andmed sellise «ravi» tõhususe kohta puuduvad. Kaasaegne meditsiinkasutab koolkondadest sõltuvalt mitmesuguseid ravimeid, mille seas on esikohale tõusnud betahistiin ehk
betaserc.

Nagu ala asjatundjad väidavad, on Ménière’i haiguse vorme enam-vähem samapalju kui sedapõdevaid inimesi. Järelikult ka ravi tulemused ja edukus erinevad. Paljudes riikides on moodustatud ühingud ja liidud, mis koondavad Ménière’i haigust põdevaid inimesi. Otsest ja käega katsutavat ravi need organisatsioonid ei suuda küll pakkuda, kuid moraalne tugi haigetele on ometi olemas. Ja see tähendab tihtipeale rohkemgi kui ravi. Selle haiguse puhul avalduvad nähud ainult haigushoogude ajal, muus osas tundub inimene olevat terve. See omakorda võib tekitada kõrvalseisjates arvamuse, et asjaosaline lihtsalt spekuleerib oma haigusega. Siiski see ei ole nii. «Teadmine, et stress või mõni muu soodustav tegur võib vallandadahaigushoo kohast, ajast ja olukorrast sõltumata, muudab inimese kergelt haavatavaks. Haigusega kaasnev tinnitus ja osalinekuulmise nõrgenemine omakorda soodustavad inimpelguse tekkimist. Varem aktiivne ja seltskondlik inimene loobub seltskonnast ja tõmbub endasse,» tõi Kudevita välja. Seetõttu on vajalik, et haige leiaks inimesi, kellega arutada oma olukorda ja kes teda mõistavad.Peale selle tegutsevad paljud ühingud koostöös nimekate arstidega, kes oskavad pakkuda kasvõi osalist abi.

Aastaid on Eesti Ménière’i haigust põdevad inimesed olnud ilma selliseabita. Nüüd lõpuks on võimalikkõigil haigetel üle kogu Eesti saada juhatust ja soovitusi sama haigust põdevatelt inimestelt.

Veebruaris 2011 asutati Eesti Vaegkuuljate Liidu juures tegutsev Eesti Tinnituse ja Ménière’i Ühing. (VM)

Hits: 265