04-06 jaanuar Menieerikute Kokkusaamine Soomes.

4.- 6.jaanuaril toimus Soome Meniereliidu algatusel Tamperes järjekordne Meniere-teemaline kokkusaamine. Kutse edastati ka Eesti Tinnituse ja Meniere`i Ühingu juhatuse liikmetele Ene Ogale ja Heinar Kudevitale.

Esmane kokkusaamine oli 4. jaanuaril kell 18 Wayne Caffee ruumides, kus osalejad kogunesid ja tutvusid omavahel. Samas räägiti ka loengu peamistest teemadest ja tutvustati esinejaid.

5. jaanuaril, kell 9.30 toimus hommikusöök Hämeentie 14 asuvas Pella kohvikus selleks broneeritud ruumis, kuhu ilmusid peamiselt kaugemalt saabunud osalejad. Peale hommikueinet siirdusime loengupaika, mis asus lähedaloleva asutuse saalis.

Esimesel päeval esines loenguga kurgu-, nina-, kõrvaarst dr. Voitto Kotti, kes rääkis peamistest tervislikest probleemidest tema valdkonnas. Samuti käsitles ta Meniere`i haiguse omapära, maailmas kasutusel olevaid ravimeetodeid, mille hulgas tõi peamiselt välja kirurgilised võimalused, nagu šundi paigaldamine sisekõrva, selle plussid ja miinused. Edasi peatus ta gentamütsiinisüstidel, mis on hetkel peamine vahend raskekujuliste haigushoogude leevendamiseks. Soome Meniereliidu esimees Martin Lilius rääkis SML-i tegevuskavadest ja tulevikust. Külalisesinejatest oli kutsutud kohale Soome Rahaautomaatide Ühingu (RAY) esimees, kes lubas, et ka tulevikus toetab RAY Soome Meniereliitu. Vahemärkusena olgu öeldud, et RAY ongi üks SML-i suurematest sponsoritest. Vaheajal tutvusime kirjandusega, mida esitleti.

Peale lõunasööki jätkusid ettekanded, puudutades muu hulgas ka tinnitust ja nn. valemeniere diagnoosimist. Tegemist on Meniere`i sündroomiga, mille osa sümptomeid sarnanevad Meniere`i haigusega, kuid mille puhul tavaliselt ei esine kuulmislangust. Samuti räägiti vestibulaarmigreenist, mida paljud arstid diagnoosivad Meniere`i haigusena, kuid mis tegelikult ei ole seda ja vajab hoopis erinevat ravi.

Jargmisel päeval, so. 6. jaanuaril oli avatud mikrofoni päev. Kõik soovijad võisid võtta sõna ja esitada omapoolseid nägemusi ja rääkida oma kogemustest. Räägiti akupunktuurist, mille puhul tekkis väike vaidlus, sest osalejate hulgas leidus neid, kes olid sellest abi saanud, kui ka neid, kellele see ei olnud avaldanud mingit mõju. Jõudis kätte ka meie kord rääkida oma tegevusest. Rääkisime põhiliselt eneseabist, so. haigusega toimetulekust, toiduvalikust, eluviiside muutmisest, Ene veel lisaks ka rehabilitatsioonist ja abivahenditest, mille ma tõlkisin soome keelde. Samuti huvituti meie ühingu tegevusest. Pidime kahjuks tunnistama, et see on väga tagasihoidlik, kuid püüame igati seda elavdada. Kohalolijad pakkusid võimalust, et osa neist tuleb Eestisse rääkima oma liidu tegevusest. Asi jäi esialgu veel lahtiseks.

Edasi huvitas kohalolijaid Eesti riigipoolne abi. Nad olid väga üllatunud, et Eestis peab vaegkuulja maksma ise kuulmisabivahendite eest, samas kui Soomes saab abivajaja selle tasuta. Paraku pidime kehitama vaid õlgu, sest Soome on Soome ja Eesti on Eesti.

Kokkuvõttes võib öelda, et menieerikute tegevus Soomes on väga hästi organiseeritud. Eriti hea mulje jättis inimeste aktiivsus ja siiras ning vahetu suhtumine. Seda aktiivset osalemist olin märganud juba varemgi Soome Menierefoorumis, kuid kohapeal inimestega suheldes tuli see veelgi paremini esile.

Tulemus? Nagu meile sai selgeks, ei olnud meie teadmised millegi poolest väiksemad, kui teistel kokkutulnutel. See omakorda annab meile kindluse, et oleme õigel teel. Kahjuks puuduvad meil Eestis seni võimalused saada teatud ravimeid, mida kasutatakse mujal maailmas. Samuti jääb Eestis puudu spetsialistidest ja vahenditest, mis on vajalikud Meniere`i haiguse täpseks diagnoosimiseks. Jääb üle vaid loota …

Lõpuks võib öelda, et hindame ise seda kokkutulekut väga positiivseks, sest saime uusi tutvusi ja tundsime, et me ei ole oma mures üksi. Edasine sõltub juba meist kõigist.