Meniere

Meniere`i haigus
Meniere`i haigus on sisekõrva haigus, millele on omane:
* haiges kõrvas esinev kõrvakohin e. tinnitus
* kuulmislangus
* pearinglusHaigust kirjeldas esimesena prantsuse arst Prosper Ménière aastal 1861.Ehkki haigus on tuntud juba üle 150 aasta ja seda on pidevalt uuritud, ei teata veelgi haiguse tekkepõhjust. Haigust iseloomustab vedelikurõhu tõus sisekõrvas, nn. endolümfaatiline hüdrops, mis toob kaasa survetunde, nagu oleks väliskõrva kuulmekäik ummistunud. Vedelikurõhu tekkimisele ei ole rahuldavat seletust. Põhjusteks on peetud põletikke, vigastusi, viirushaigusi ja stressi. Umbes 13%-l juhtudest on haigus olnud pärilik.

Meniere`i haiguse sümptomid

Peaaegu igal Meniere`i haigust põdeval inimesel on haiguspilt erinev.
Selleks, et rääkida kindlakstehtud Meniere`i haigusest, peavad patsiendil olema välja arenenud kolm peamist sümptomit:
* kuulmislangus, mis on kindlaks tehtud audiomeetrilise mõõtmisega
* kõrvakohin e. tinnitus või survetunne kõrvas
* korduvad pearinglushood, mida võib kirjeldada ümbruse ringlemisena ja mille kestvus on vähemalt 20 minutit.

Vaid kolmandikul kõigist Meniere`i haigust põdevatest algab haigus kõigi kolme sümptomi samaaegse esinemisega, millega kaasneb tavaliselt raske iiveldus ja oksendamine. Sellisel juhul on tegemist klassikalise haiguspildiga.

Sümptomid esinevad harva mõlemas kõrvas. Haiguse kulgemine on ebakorrapärane. Enamasti esineb vaid üks või kaks sümptomit korraga, mis raskendab diagnoosi panekut. Alles aastate pärast ilmnevad kõik kolm sümptomit. Kuulmislangus areneb pikkamööda, tinnitus esineb vaheaegadega. Üsna sageli esinevad ainult pearinglushood ilma ülejäänud kahe sümptomita. Sellistel juhtudel on lõpliku diagnoosi panek võimalik alles aastate pärast.

Meniere`i haigus ei too kaasa täielikku kurdistumist, kuid kuulmine nõrgeneb pidevalt. Pearinglushood võivad esineda erinevate vahedega alates päevadest kuni aastateni või lõpevad täiesti. Sümptomid võivad kaduda aastateks, et siis uuesti ilmuda.

Haigusele on iseloomulik tundlikkus rahutu tausta suhtes. Igasugune kirev või värvikas taust (tapeet, põrandariided jne. võiva kutsuda esile pearingluse ja vallandada haigushoo.

Meniere`i haiguse esinemine

Meniere`i haigust esineb sama palju meestel kui naistel, sama sageli vasakus või paremas kõrvas. Haigestumine leiab enamasti aset aastates 40-60. Alla 20-aastaste haigestumine on harvaesinev, kuigi teatakse kõige nooremat 3-aastast ja kõige vanemat 96-aastast haigestunut.

Kinnitamata statistika kohaselt on haigestunuid 5 iga 1000 inimese kohta, mis teeb Meniere`i haigusest harvaesineva.

Meniere`i haigust põdeva inimese jaoks on tähtsad:
* terve eluviis ja hea füüsiline vorm
* vähesoolane toit
* hoidumine kofeiini sisaldavatest jookidest ja alkoholist
* piisav uni
* stressi vältimine
* tasakaaluharjutused
* pearinglusega toimetuleku õppimine
* ravi
* vajaduse korral kirurgiline sekkumine

Haiguse kulg

Haigus kulgeb erinevatel inimestel erinevalt. Võib öelda, et kahte täpselt ühesugust haiguspilti ei ole olemas.

Haiguse alguses esinevad tavaliselt vahelduv kuulmislangus ja pearinglus ning survetunne kõrvas, iiveldus ja oksendushood. Haigushood võivad haiguse algstaadiumis olla vägagi rasked, kuid asjatundliku tegutsemise, teraapianõuannete ja ravi abil võib menieerik veeta peaaegu normaalset elu. Paljud neist suudavad jätkata töölkäimist. Meniere`i haigus on vaid harva põhjustanud töövõime kaotust sellises ulatuses, et see loetakse invaliidistumiseks, mille tulemusena haige on sunnitud jääma invaliidsuspensionile.

Hilisemas järgus vähenevad haigushood ja muutuvad kergemateks, jättes järgi vaid tasakaalutunde ebakindluse, seda eriti hämaras. Tinnitus võib jääda püsivaks, kuid aja jooksul sellega tavaliselt harjutakse ja see muutub vähem segavaks.

Kuulmislangus jääb tavaliselt 50-60 dB tasemele. Praktikas tähendab see seda, et kui mõlema kõrva kuulmisvõime on sellel tasemel, ei tule inimene enam toime ilma kuuldeaparaadita. Ehkki Meniere`i haigus võib halvendada kuulmist, ei too see endaga kaasa täielikku kuulmispuuet.

Praktikas algab haigus alati ainult ühes kõrvas, kuid umbes igal viiendal see võib siirduda ka teise kõrva. Teise kõrva haigestumisel ei ole haigushood tavaliselt enam nii rasked, kui haiguse alguses.Suurel osal menieerikutest lakkavad haigushood aastakümnete pärast iseenesest peale seda, kui pidevad haigushood on hävitanud lõplikult sisekõrva tasakaaluelundi.

Paljud disainerid ei tea midagi menieerikute vajadusest. Sellised värvi- ja materjalilahendused ei sobi meile kohe kindlasti mitte.

Menieerikutele on tuttav nn. supermarketisündroom ehk silmanurgast nähtav kiiresti möödalibisev pilt. Pearinglus on garanteeritud.

Allolev pilt on menieeriku õudus. Lage plats, kus silma jaoks mingit pidepunkti ei ole. Ja kui sellele liitub veel selline sillutis, siis võib olla kindel, et ükski menieerik sinna ei lähe.

Pilt, mida ükski menieerik vabatahtlikult vaatama ei soostu.

Meniere-haigus-infovoldik-2018

meniere

Esmakordselt sõnastas selle raskekujulist pearinglust, kõrvakohinat e. tinnitust ja kuulmislangust tekitava haiguse prantsuse arst Prospèr Ménière 1861. aastal. Pearinglushood võivad tuua kaasa iiveldustunde ja oksendamise. Kuulmine võib säilida normaalsena mitmeid aastaid, kuid hiljem tekib märgatav kuulmislangus. Haigust esineb võrdselt nii meestel kui naistel.

Tavaliselt haigestutakse 40 – 60 eluaasta vahel, kuigi sellest esineb suuri kõrvalekaldeid. Umbes 25% haigestunutest siirdub haigus ka teise kõrva. Haiguse täpset tekkepõhjust ei ole leitud, kuid oletatakse, et Meniere`i haigus tekib vedeliku (endolümfi) rõhu tõusust sisekõrvas. Seda nähtust nimetatakse endolümfaatiliseks hüdropsiks. See põhjustab haigushoo, mis väljendub ühe kõrva (harvem mõlema kõrva) kohinas, kuulmise nõrgenemises ja tasakaalu kadumises. Haigushoo ajal on inimene praktiliselt liikumisvõimetu. Pearinglusele lisandub enamasti iiveldus ja oksendamine. Haigushoog võib kesta mõnest minutist mitme tunnini. Seejärel tinnitus väheneb ja võib isegi lakata. Haigushoogude vahe võib olla väga erinev. Need võivad esineda mõnepäevaste või ka mõneaastaste vahedega. Esmakordsete haigushoogude poolt tekitatud kuulmislangus võib ajutiselt paraneda. Haigushoogude kordumine toob kaasa esmalt madalate helide kadumise, hiljem halveneb kuulmine kogu helispektri osas. Haigus ei too endaga kaasa täielikku kurdistumist. Haigus on väga individuaalne ja võib väita, et kahte samasugust haiguspilti ei ole olemas.

Dr Prospèr Ménière (18 Juuni 1799 – 7 veebruar 1862)