Meniere

Meniere`i haigus

meniere

Esmakordselt sõnastas selle raskekujulist pearinglust, kõrvakohinat e. tinnitust ja kuulmislangust tekitava haiguse prantsuse arst Prospèr Ménière 1861. aastal. Pearinglushood võivad tuua kaasa iiveldustunde ja oksendamise. Kuulmine võib säilida normaalsena mitmeid aastaid, kuid hiljem tekib märgatav kuulmislangus. Haigust esineb võrdselt nii meestel kui naistel.

Tavaliselt haigestutakse 40 – 60 eluaasta vahel, kuigi sellest esineb suuri kõrvalekaldeid. Umbes 25% haigestunutest siirdub haigus ka teise kõrva. Haiguse täpset tekkepõhjust ei ole leitud, kuid oletatakse, et Meniere`i haigus tekib vedeliku (endolümfi) rõhu tõusust sisekõrvas. Seda nähtust nimetatakse endolümfaatiliseks hüdropsiks. See põhjustab haigushoo, mis väljendub ühe kõrva (harvem mõlema kõrva) kohinas, kuulmise nõrgenemises ja tasakaalu kadumises. Haigushoo ajal on inimene praktiliselt liikumisvõimetu. Pearinglusele lisandub enamasti iiveldus ja oksendamine. Haigushoog võib kesta mõnest minutist mitme tunnini. Seejärel tinnitus väheneb ja võib isegi lakata. Haigushoogude vahe võib olla väga erinev. Need võivad esineda mõnepäevaste või ka mõneaastaste vahedega. Esmakordsete haigushoogude poolt tekitatud kuulmislangus võib ajutiselt paraneda. Haigushoogude kordumine toob kaasa esmalt madalate helide kadumise, hiljem halveneb kuulmine kogu helispektri osas. Haigus ei too endaga kaasa täielikku kurdistumist. Haigus on väga individuaalne ja võib väita, et kahte samasugust haiguspilti ei ole olemas.