Selles ajakirjas:
2. Kogemusnõustamine
3. Kas dieedist on kasu Meniere`i haiguse puhul?
4. Tasakaal korda
5. Meniere`i haigus vs vestibulaarne migreen
Eesti Tinnituse ja Meniere`i Ühingu väljaanne
Lugejale
Üks olulisemaid probleeme inimese elus on tervis. Kas ka siin kehtib sama põhimõte? Kahtlemata. Me oleme kõik erinevad. Me elame erinevaid olukordi üle erinevalt, meie kogemused on erinevad. Tihti aitab südame kergendamine rohkem, kui ravim. See õpetab inimest nägema oma olukorda erineva nurga alt. Võib-olla nii mõnigi olukord muutub seejuures arusaadavamaks ega tundugi enam nii lootusetuna, kui see enne vestlemist oli. Kuulakem üksteist!
Kogemusnõustamine
Nagu juba nimetuski ütleb, on tegemist kogemuste vahetamisega. Kaaslaste toetus on kogemuste jagamine teise samas olukorras oleva inimesega. Saatusekaaslaste toetamine tähendab kogemuslikel teadmistel põhinevat tuge, mille olulisemad elemendid on vestlemine ja kuulamine. Põhiline toetus on probleemide käsitlemine. Paljudel juhtudel on inimene jäänud üksi oma muredega. Perearst, olgu ta kii kogenud, kui tahes, on siiski vaid kõrvaline isik, kellel ei jätku aega iga patsiendiga tegelemiseks. Seejuures ei oma ka kõige kogenum arst ülevaadet patsiendi olukorrast. Temale jääb inimene eelkõige patsiendiks. Just sellest patsiendi staatusest aitabki vabaneda kogemusnõustamine.
Kogemusnõustamise olemus
Kogemusnõustamist ehk vastastikust abistamist hakati kõigepealt kasutama psühhiaatrilise diagnoosiga inimeste aitamiseks. Kogemusnõustamise alus on arusaamine vaimse tervise aspektidest ja inimõigustest ning sellest, kuidas meditsiinisüsteem surub alla erinevusi. Kogemusnõustamise eesmärk on saavutada inimese heaolu ja vabanemine läbi tervenemisprotsessi – inimene ei tunne enam ennast patsiendina ning keskendub hakkamasaamisele igapäevases elus. Paljudele erivajadusega inimestele on sisendatud, et nad on n-ö puudega. Sellest loobumiseks on vaja näidata, et me kõik oleme võrdsed. Kogemusnõustamine ei baseeru psühhiaatrilistel mudelitel ega meditsiinilistel diagnoosidel. Erivajaduse ja haiguse asemel keskendutakse tervisele ja toimetulekule.
Kogemusnõustamise tugiteenused seovad inimesi, kes elavad kroonilise haigusega. Ühise haigusega inimesed saavad jagada teadmisi ja kogemusi – sealhulgas selliseid, mida paljudel tervishoiutöötajatel pole. Vastastikune toetus on sagedane, pidev, juurdepääsetav ja paindlik. Saatusekaaslaste toetamine võib toimuda mitmel kujul – telefonikõned, tekstisõnumid, grupikohtumised, koduvisiidid, ühised jalutuskäigud. See täiendab ja täiustab muid tervishoiuteenuseid, luues emotsionaalset, sotsiaalset ja praktilist abi, mis on vajalik haiguse raviks ja tervena püsimiseks. Vastastikusel abistamisek on neli põhifunktsiooni: Abi igapäevases elus Nõustajad kasutavad oma kogemusi dieedi, kehalise aktiivsuse ja ravimite järgimisega, aidates inimestel välja mõelda, kuidas haigusega oma igapäevaelus hakkama saada. Need aitavad ka peamiste ressursside kindlakstegemisel, näiteks kust osta tervislikku toitu või meeldivaid ja mugavaid kohti treenimiseks. Sotsiaalne ja emotsionaalne tugi Empaatilise kuulamise ja julgustamise kaudu on toetajad lahutamatu osa patsientide aitamisest sotsiaalsete või emotsionaalsete tõketega toimetulemisel ja motivatsiooni leidmiseks oma eesmärkide saavutamisel. Seosed kliinilise ravi ja kogukonna ressurssidega Saatusekaaslastest toetajad võivad aidata täita lõhet patsientide ja tervishoiutöötajate vahel ning julgustada inimesi otsima kliinilisi ja kogukonna ressursse, kui see on asjakohane.
Kui inimene haigestub, on esmatähtis, et ta saab tervikliku ülevaate oma haigusest. Lisaks hooldajale ja kirjandusele saab teavet saatusekaaslastelt. Need, kes on sama kogenud, saavad jagada omaenda kogemusi haigusega toimetulekuks.
Nõustatava jaoks on oluline kuulda, mida talle antud diagnoos praktikas tähendab ja kuidas see mõjutab igapäevaelu. Ka äsja haigestunutel ja lnende ähedastel on mõnikod vaja oma kogemusest rääkida. Vastastikune abi eristub teistest sotsiaalse toetuse vormidest selle poolest, et toetuse allikaks on saatusekaaslane, inimene, kes on põhimõtteliselt sarnane nõustatavaga; nende suhted on võrdsed. Kaaslasel on asjakohaste kogemuste põhjal võimalus tuge pakkuda: ta on ise vastavas olukorras olnud, elanud selle üle ja oskab suhelda teistega, kes on nüüd sarnases olukorras.
Kaaslaste tugi on kuulamine
Kaaslaste toetuse väärtus on selles, et nõustataval ja teda ära kuulaval on sarnane kogemus, mis võimaldab neil mõista antud olukorda. Lihtne on jagada oma kogemusi kellegagi, kes teab, millest jutt on. Haiged saavad oma lähedasi säästa ja ei pea neile kõiki oma muredest rääkima. Kaaslane on sobivalt kaugel ja seetõttu on temaga lihtsam rääkida. Kogemuste jagamine loob sügava mõistmise. Jagatud kogemus on märkimisväärne kogemus.
Kogemuste jagamine kaaslaste vahel sõbralikus õhkkonnas leevendab ärevust ja kõrvaldab hirmu. Krooniliste haiguse ilmnemine kujutab endast tõrjutuse ohtu, aga ka negatiivset ja iseloomulikku süü- ja häbitunnet. Samade probleemide läbi elanud kaaslastega toetamine ja jagamine muudab olukorra sageli palju lihtsamaks. Kogemusnõustamine on regulaarne nõustamine kas eraviisiliselt või tühmatööna. Kogemusnõustamise puhul on tegemist kahe võrdväärse inimese suhtega, mida ei tohi segamini ajada õpetaja-õpilane suhtega. Kogemusnõustamone põhineb lihtsatel inimsuhetel, milles ei rõhutata ühe inimese suuremat eruditsiooni. Oluline on, et nõustav pool ei seaks prioriteediks oma kogemuste ainuõiguslikkuse, vaid et vestlus toimuks võrdväärsuse tingimustes. Kui tegemist on rühmiööga, siis võib vestluse läbiviija aeg-ajalt suunata vestluse käiku, kuid seda tuleb teha sõbralikus vormisÜks olulisimaid aspekte vastastikuses abistamises on rääkida mõlemale poolele arusaadavas kogemuste vahetamise keeles ‒ kumbki pool peab aru saama, mida teine tunneb. Kogemusnõustamisel on tähtis sümptomite asemel keskenduda kogemusele, mis teeb võimalikuks teise inimese tõlgenduse vastavalt olukorrale
Kindlasti tuleb silmas pidada, et ehkki kogemusnõustamisel on teraapiline mõju nõustatavale, ei saa see asendada meditsiinilist abi.
Kas nõustajal peab olema spetsiaalne koolitus?
Soome Meniere-Liidu juurde kuuluval MeniTuki nõustamisrühmal on arvukalt nõustajaid, kes tegutsevad vabatahtlikkuse alusel. Selleks piisab inimese pikaajalisest kogemusest antud teema käsitlemisel, tema soovist aidata ja võimest inimesi ära kuulata. Mingit eelnevat koolitust selleks vaja ei ole. Kord aastas korraldab SML koolituse, kuid sellel osalemine on vabatahtlik. Üls olulisemaid momente kogenusnõustamise juures on see, et kõik räägitav jääks nõustaja ja nõustatava vahele. Teiste sõnadega meditsiinist tuntud vaikimiskohustus kehtib ka kogemusnõustamise puhul. Ainult selliselt on võimalik saavutada usalduslikku suhet.
2.
Kas dieedist on kasu Meniere`i haiguse puhul?
Meniere’i haigus mõjutab umbes 5 – 8 inimest 1000-st. Seda seisundit nimetatakse Meniere’i haiguseks, kui selle põhjust pole võimalik kindlaks teha, ja Meniere’i sündroomiks, kui selle arengu põhjus on teada. Selle seisundiga patsientidel on pearinglus, kuulmislangus, survetunne kõrvas ja tinnitus ehk kõrvakohin. Meniere’i haiguse jaoks pole siiani veel kindlaksmääratud ravi ning ravivõimalused ulatuvad dieedi muutumisest kuni ravimite kasutamiseni ja mõnel juhul ka kirurgiliste sekkumisteni. Arvatakse, et Meniere’i haigus põhjustab sisekõrva vedeliku mahu või koostise (tuntud kui endolümf) muutumist. Soola kasutamine võib mõjutada elektrolüütide (soolad ja mineraalid, mis juhivad kehas elektrilisi impulsse) kontsentratsiooni veres, mis omakorda võib mõjutada endolümfi koostist. Seega võib soola tarbimine aidata kaasa sümptomite tekkimisele ja selle tarbimise piiramist saab kasutada endolümfi mahu ja koostise kontrolli all hoidmiseks.Kofeiini ja alkoholi joomine võib põhjustada veresoonte spasme ja selle tulemusena sisekõrva verevarustuse vähenemist, mis võib patsientidel sümptomeid süvendada. Paljud arstid soovitavad esmase ravina muuta toitumist, kuna seda võimalust peetakse suhteliselt lihtsaks ja käepäraseks. Et paremini tutvuda Meniere`haigust põdevate inimeste olukorraga, viisime läbi alustavad uuringud. Oma uuringutes tahtsime teada saada, kas toitumismuutused olid tõhusad ja kas patsiendid said ravivõimaluste osas õiget nõu. Samuti tahtsime tagada, et ebaefektiivsete sekkumiste tõttu ei esineks viivitusi potentsiaalselt sobivamate ravivõimaluste kasutamisel, mis põhjustaks ebameeldivaid sümptomeid ja haiguse progresseerumist.
Uurimistöö iseloomustus
Otsisime kvaliteetseid uuringuid (järelkontrollitud uuringud) dieedimuutustest (soola, kofeiini ja alkoholi piirangud või asendamist koos või eraldi), Meniere’i haiguse või sündroomiga täiskasvanud patsientide hulgas, võrreldes neid patsientidega, kes nimetatud piiranguid ei rakendanud. Meie otsingud said alguse alates 2018. aasta märtsist.
Peamised tulemused
Kõikidest otsingutest hoolimata ei suutnud me leida järelkontrollitud uuringuid, mis vastaksid uuringute poolt seatud kriteeriumidele.
Tõendite ja järelduste kvaliteet
Järelkontrollitud uuringutes puuduvad tõendid Meniere’i haiguse või sündroomiga patsientide soola, kofeiini või alkoholi tarbimise piiramise kohta, sest sellele ei ole seni keegi tähelepanu pööranud. Sellele küsimusele vastamiseks on vaja läbi viia kvaliteetsed uuringud range metoodikaga (tähelepanu pööramine dieedile ja patsientide registrite hoolikas haldamine), mis hõlmavad ainult neid patsiente, kes vastavad Meniere’i haiguse aktsepteeritud diagnostilistele kriteeriumidele. Samuti on oluline arvestada patsientide seniste toitumisharjumuste võimaliku kahjustavate või soovimatute mõjudega haiguse senises esinemises.
Tõlkijalt:
Võimalik tõesti, et laiemaid uuringuid, mis puudutaksid teatud toodete mõju Meniere`i haigusele, ei ole laiemalt uuritud. See on ka arusaadav, sest arstiteadlased on alati olnud ravimiusku ja seda kõigutada ei ole kerge. Ometi näitab minu enda kogemus, et soola otsustav vähendamine tõi kaasa haigushoogude tunduva leevenemise. Ülaltoodud loendist on millegipärast välja jäetud nikotiin, mis mõjub veresoontele ahendavalt. Sisekõrva mikroskoopiliste kapillaarsete veresoonte puhul on see mõju aga väga suur.
Tasakaal korda!
Võimlemisharjutuste puhul on oluline pidada meeles ühte sõna – järjekindlus! Ainult nii saame võimlemisest täielikku kasu.Võimlema ei pea tingimata mingi konkreetse programmi või ettekirjutatud võimlemisharjutuste järgi. Igasugune liigutamine on organismile kasulik. Isegi see, kui me aeg-ajalt tõuseme toolilt ja teeme mõned sirutused ning kummardused, on parn kui mitte midagi. Tänapäeval aheldavad arvutid inimesi pikaks ajaks sundasendisse. Eriti mõjub see kaela- ja õlalihastele. Kui lisada juurde veel monitori pinguldatud jälgimine, oleme teinud kõik, mis võimalik oma tervise halvendamiseks. Tõuseme kohe praegu toolilt ja astume paar sammu sellest eemale. Või toetame käed tooli seljatoele ja teeme paar jalatõstet või poolkükki. Lisame juurde õlaringid, peapöörded, puusaringid, ja me olemegi andnud oma kehale vajaliku liikumise. Ka siis, kui me ei saa tõusta toolilt, võime siiski ka istudes tõsta kannad põrandalt lahti ja toetuda varvastele. Või natuke „siputada” istudes. Thti soovitatakse kasutada istumiseks hoopiski suurt kummipalli. Võimlik, et see ongi hea variant, kuid mina eelistaksin siiski ajuti toetada selga. Kuid igaüks saab valida sellise meetodi, mis temale kõige paremini sobib.
Tai-chi ja qigong on kujunenud paljude lemmikharrastusteks. Miks ka mitte? Tegemist on ju paljude sajandite jooksul väljatöötatud võimlemisharjutustega, millest näiteks qigong oli nii salajane, et seda said harrastada vaid vähesed eelõigustatud.
Aga esialgu alustame lihtsamate harjutustega.
Migreen ja Meniere
Meniere’i haigus ja migreen on kliiniliselt ainulaadsed sündroomid, millel on ka ulatuslikud ja sageli keerulised suhted. Tegelikult võib arstidel olla raske neid kahte seisundit eristada, veelgi vähem patsientidel, kes peavad oma sümptomeid taluma. Selles postituses kirjeldame mõlema häire sarnasusi ja erinevusi. Diagnostilised erinevused Meniere’i haigusel ja erinevatel migreenitüüpidel on sageli kattuvad sümptomid, nagu pearinglus, tinnitus ja isegi peavalud, mis võivad takistada andmast täpset diagnoosi. Meditsiinitöötajad on aga teinud kõvasti tööd, et pakkuda iga haigusseisundi tuvastamiseks eraldi kriteeriume. Vaatame neid kliinilisi määratlusi. Meniere’i haiguse lõpliku diagnoosi saamiseks peavad patsiendid olema:
1 • Episoodiline vertiigo, mis kestab 20 minutit kuni 12 tundi
• sisekõrva probleemist põhjustatud kuulmislangus
• muud kuulmisega seotud sümptomid, näiteks tinnitus (kohin kõrvas) Teisest küljest näib migreen (nii koos auraga kui ka ilma) välja üsna erinev. ICHD-3 klassifikatsiooni kohaselt nõuab õige migreenidiagnostika, et inimesel on vähemalt viie haigushoo ajal järgmised füüsilised kaebused: :
• Peavalu, mis kestab 4–72 tundi
• Peavalu, mis tundub olevat kindlas peapiirkonnas, pulseerib, on mõõduka või tugeva intensiivsusega ja / või süveneb füüsilise koormuse tõttu
• Muud sensoorsed sümptomid, näiteks valguse ja / või helitundlikkus, iiveldus ja / või oksendamine
Kui vaatate neid määratlusi, siis võiksite arvata, et piirid on üsna selged. Kuid nagu allpool võib näha, ei kuulu patsientide tegelikud elukogemused nendesse kategooriatesse.Kattuvad sümptomid
Nagu enamik Meniere’i patsiente võib tõestada, ei ole neile migreenihoo valu ja muid tundeid võõrad – isegi kui neil pole kunagi diagnoositud peavalu häireid ega vasta nad muul viisil selle kriteeriumidele. Väike uuring näitas, et vähemalt pooled Meniere’i haigust põdevatest inimestest põevad ka migreenilaadset peavalu; ja hämmastav, et 95% nendest samadest inimestest koges muid tüüpilisi migreeni tekitatud sümptomeid – näiteks fotofoobia ja fonofoobia (vastavalt valguse ja helitundlikkus), liikumisraskused ja keskendumisraskused.
2 Üks patsient kirjeldab kogemust järgmiselt:
“See juhtub äkki ilma hoiatuseta. kui pearinglus algab, tekib peas survetunne, kogu keha muutub väga kuumaks ja higieritus on suur. Heli kostub nagu läbi tunneli ja sellele järgneb tinnitus. Nüüd tuletage meelde, et see kõik toimub ilma hoiatuseta ja kestab 20 minutist kuni mitme tunnini. Ühel hetkel naudite sõpradega õhtusööki ja hetk hiljem olete põrandal, kus kõik mõtlevad, kas te olete purjus. Sageli lisandub valgustundlikkus ja siis laman terve päeva, sest see jätab mind füüsiliselt kurnatuks. “. Täiendavad tõendid viitavad sellele, et menieerikutel on lihtsalt suurem risk haigestuda episoodilisse või kroonilisse migreeni.
3 Paljud Meniere’i haiguse põdejad teatavad ka migreeni või muude peavalude esinemisest perekonnas ning tavaliselt ka reageerivad hästi migreeniga seotud ravidele – kinnitades seost nende kahe vahel.
4 Teatud eksperdid on jõudnud isegi nii kaugele, et nimetanud Meniere’i haigust “ebatüüpiliseks migreeni variandiks”. Sarnaselt käsitlevad Meniere’ile sarnaseid sümptomeid need, kellel on diagnoositud ainult migreen. Pearinglus ja vertiigo mõjutavad teadaolevalt 30–50% migreeni põdevatest ja enam kui ühel kolmandikul migreenihaigetest on tinnitus.
5,Kuulmiskaotus näib olevat kõige tuvastatavam erinevus, kuna see on migreeni põdevate juures vähem tõenäoline, kuid see võib siiski ilmneda, eriti haigushoole eelneval perioodil.
Rachel Brass töötab patsientide advokaadina, kellel diagnoositi migreeniga seotud vertiigo ja kelle enda lugu vastab nendele järeldustele:
Möödusid aastad, kus tema sümptomid kasvasid alates “lihtsalt” vertiigo esmastest episoodidest kuni hulgaliselt hullemate probleemideni, näiteks äärmine väsimus, terve päeva kestvad peavalud ja raskused autojuhtimisel, keskendumisel ja lugemisel… Umbes kolm aastat pärast Racheli esimest vertiigohoogu sai ta teada, et tema elu on täielikult muutunud. See juhtum rõhutab ka tõsiasja, et migreeni ilmnemine ja vastavad vestibulaarsed sümptomid ei ilmne sageli samal ajal. Inimesed võivad elada aastaid koos migreeniga, enne kui neil tekib kunagi esimene uimasushoog või pearinglus; samamoodi võivad mõned peavalu puudumisel kogeda pidevat vertiigot, enne kui see hakkab kunagi olema seotud migreeniga.
Meniere’i haigus vs vestibulaarne migreen
Meniere’i haigusest ei saa rääkida tunnistamata selle seost vestibulaarse migreeniga, mis on peavalu häire üks konkreetne alatüüp. Migreeniga seotud vertiigo ja pearingluse suure esinemissageduse tõttu vajas meditsiiniringkond diagnoosimisvahendit, mis käsitleks otseselt patsientide kogemusi. Kuid ka siis on olnud vastuolud vestibulaarse migreeni omaette aktsepteerimise osas, kuna teiste vestibulaarsete häiretega, näiteks Meniere’i haigusega, on ühiste sümptomite suur osakaal.
8 Vaatamata sellele ei muuda selle klassifikatsioon tõsiasja, et vestibulaarse migreeniga kaasnevad sageli Meniere’i sarnased tüsistused ja omadused.
Alljärgnevalt vaatame kahe samaealise inimese näitajaid. Üks neist põeb diagnoositud Meniere`i haigust, teine vestibulaarmigreeni:
Meniere’i haigus vs vestibulaarne migreen
Meniere’i haigus Vestibulaarne migreen
Algusaeg 48 aastat 43 aastat
Vertiigo sümptomite kestvus 47 tundi 19 tundi
Tinnitus 83% 46%
Kõikuv või progresseeruv kuulmislangus 78–93% 14–22%
Peavalu 41% 95%
Peavalu kestus rohkem kui 24 tundi 8% 43%
Mõõdukas või tugev peavalu 6% 96%
Fotofoobia või valgustundlikkus 41% 80%
Fonofoobia või helitundlikkus 62% 80%
Oksendamine 84% 69%
Ärevuse sümptomid 78% 91%
Perekonnas esinenud migreen 26% 61%
See tabel illustreerib hästi, et mõlema haiguse vahel on selged erinevused, kuid need on sageli vähemärgatavad ja seetõttu on paras väljakutse esitada patsiendile lõplik diagnoos. Veelgi segavamaks teeb asjaolu, et ühel igast neljast patsiendist, kellel on diagnoositud ükskõik kumb haigusseisund, on tegelikult kaasnev vestibulaarne migreen ja Meniere’i haigus. Ja nendevahelised seosed on nii sügavad, et mõned teadlased on isegi mõlema häirega patsientide jaoks välja pakkunud uue kliinilise määratluse.
Kattuvad vallandajad
Kui teil on Meniere’i haigus, migreen (vestibulaarne või muu) või mõlemad, on teil tõenäoliselt mitmesuguste tegurite poolt põhjustatud vestibulaarsed ja / või migreeni tekitavad sümptomid. Mõned vallandajad võivad olla järgmised:
• Eredad või vilkuvad tuled
• Dieedivalikud, söögikordade vahelejätmine
• Pea asend, kiired pea liigutused
• Füüsiline koormus, kurnav treening
• Stress
• Ilm
Ehkki teaduslikult ei ole neid vallandajaid ühe või teise seisundi puhul kinnitatud, peab tunnistama, et need lähtuvad patsientide kogemustest.
Pikaajaline prognoos
Migreeni ega Meniere’i haigust ei saa ravida ja seetõttu on nad valdava enamuse patsientide jaoks eluaegsed kaaslased. Siiski on julgustav märkida, et patsientide pikaajalised kogemused viitavad vestibulaarsete sümptomite, eriti vertiigo ja pearingluse üldisele vähenemisele aja jooksul. Ja leevendus nendest probleemidest võib Meniere’i haigust põdevate patsientide jaoks olla veelgi olulisem. Pealegi, nagu iga kroonilise haiguse korral, võib ka nõuetekohane, hetkel saadaolev ravi oluliselt parandada elukvaliteeti.
Järeldus
Ekspertidel pole täpset arusaamist, miks see juhtub, kuid ülekaalukad uuringud toetavad Meniere’i haiguse ja migreeni – eriti vestibulaarse migreeni – laialdast omavahelist seost. Sümptomid, vallandajad ja laiemad kogemused võivad kõik kattuda ja muuta diagnoosimise eriti raskeks. Lõppkokkuvõttes on see tekitanud õigustatud küsimusi selle kohta, kuidas täpselt määratleda ja diagnoosida mõlemad haigusseisundid, et pakkuda patsientidele parimat ravi.
Soome Meniere-Liidus läbiviidud uuringud tõestasid, et vähemalt 10% Meniere`i haiguse diagnoosi saanud inimestest põevad hoopiski vestibulaarset migreeni, mille ravi erineb oluliselt Meniere`i haiguse ravist.
