Ajakiri Meniere Sügis 2021

Picture

Selles ajakirjas:

.
1. Lugejale
2. Küsimused Meniere`i haiguse kohta
3. Tapvad toolid
4. See kummaline Meniere`i haigus
5. Kui halvem aeg on möödas
© Ajakirja mistahes osade kopeerimine ilma allikale viitamata on keelatud

 

Lugejale

Picture

     Paljud on kindlasti kuulnud lugu kahest konnast, kes kukkusid koorepurki. Üks neist õnnetukestest alistus saatusele, tõmbas jalakesed rinnale kokku, vajus põhja ja uppus. Teine, ilmselt hakkajam, hakkas hirmsasti rabelema, kuni kloppis koore võiks ja pääses. Sellel lool on kaks vaatenurka, esiteks – ei tohi kunagi oma saatusele alla vanduda ja teiseks, miks siis teine konn ei aidanud oma kaaslast. Kas ta teadis juba ette, et tema sõber ei võta nõuannet kuulda või oli pääsemine ka temale üllatuseks. Nii või teisiti sai ta siit kogemuse, mida tulevikus jagada.
Selline kogemusnõustamine on väga oluline olukorras, kus väljapääs näib puuduvat. Alati võib leiduda keegi, kes on sellise situatsiooni üle elanud ja võib heade nõuannetega aidata. Hea nõuanne ei ole kunagi ülearune.
Olge hoitud!

Küsimused Meniere`i haiguse kohta

 Meniere`i haigus on siiani mõistatuseks mitte ainult seda põdevatele inimestele, vaid ka arstidele. Vastuseid leida pole lihtne, sest meditsiini käsiraamatud ei räägi sellel teemal kuigi palju. Sageli esitatakse mulle küsimusi Meniere`i haiguse ja sellega seonduva kohta. Proovin siin vastata neile küsimustele oma kogemuste põhjal nii hästi kui suudan. Mõned vastused kattuvad, kuid see ongi hea. Kordamine on tarkuse ema.

Heinar Kudevita

1. Mis on Meniere`i haigus ?
Meniere`i haigus on sisekõrva väärtalitlus, mille tulemusena tekib raskekujuline pearinglus, tinnitus ja kuulmislangus. Meniere’i haigus tuvastati esmakordselt 1861. aastal prantsuse arsti Prosper Ménière poolt, kuigi sellesuunalisi uuringuid oli tehtud juba varem. See mõjutab 5-6 inimest 1000-st. Kõige sagedamini algab see 40–50-aastastel inimestel.

2. Kui kaua võib Meniere`i haigushoog kesta?
Haigushood võivad olla niihästi lühikesed ja kesta kuni 20 minutit või võivad samas kesta ka mitu tundi. Neid võib esineda nädalas mitu, kuid samas võib nende vahe olla ka aastaid

3. Kas Meniere`i haigust on võimalik välja ravida?
Meniere’i haigust ei saa välja ravida. See on progresseeruv haigus, mis süveneb mõnel aeglasemalt ja teistel kiiremini. Mõnedel patsientidel esinevad ilmse põhjuseta remissiooniperioodid (mõnede või kõigi sümptomite taandumine). Meniere`i haiguse puhul puudutab see küll ainult pearingluse vähenemist. Tinnitus ja kuulmislangus on püsivad.

4. Mis põhjustab Meniere`i haigushoo?
Mõned Meniere’i haigust põdevad inimesed leiavad, et teatud sündmused ja olukorrad, mida mõnikord nimetatakse vallandajateks, võivad põhjustada haigushooge. Nende vallandajate hulka kuuluvad stress, ületöötamine, väsimus, emotsionaalne pinge, mõningad haigused, klimaatilised muutused, teatud toidud ja liigne soolatarbimine.

5. Kas Meniere`i haigus on ohtlik?
Keegi ei tea täpselt, mis seda põhjustab, kuid see võib olla seotud vedeliku kogunemisega sisekõrva. Ehkki see võib olla tülikas, pole Meniere’i haigus iseenesest eluohtlik. Ohtlikuks võib muuta selle haigushooga kaasnev tasakaalukaotus, mis põhjustab kukkumise.

6. Kas Meniere`i haigus on puue?
USA Tervishoiuamet liigitab Meniere’i haiguse nende sinises raamatus märgitud haiguste hulka, mis tähendab, et seda peetakse üheks piisavalt tõsiseks haigusseisundiks, et kvalifitseerida isik sotsiaalkindlustuspuude alla kuuluvaks. …Ei ole kindel, kas Eestis on Meniere`i haigus nende hulgas. Sellistes olukordades peaks kaaluma sotsiaalkindlustuse puudetoetuste taotlemist, kui see on võimalik.

7. Mis on parim ravim Meniere`i haiguse jaoks?
Ühtegi otsest ravimit Meniere`i haiguse jaoks ei ole veel välja töötatud. Meniere’i haiguse kõige raskem sümptom on pearinglus. Retseptiravimid nagu stemetil, diasepaam, primperaan ja lorasepaam võivad aidata peapööritust leevendada ja haigushoo kestvust lühendada. Stemetili kasutatakse algava haigushoo korral ja menieerikute kogemused ütlevad, et see kiirendab haigushoo möödumist. Kahjuks ei ole seda saada Eestis, vaid tuleb paluda perearstil tellida see välismaalt. Mõnel juhul on kasutatud stemetiliga sarnast ravimit nimega arlevert, mis on saadaval retseptiravimina ka Eestis.

8. Kas Meniere`i haigus toob kaasa kurdistumise?
Haiguse varasemates staadiumides pole paljudel inimestel haigushoogude vahelisel ajal mingeid sümptomeid või on neil ainult kerge tasakaalutus ja / või tinnitus. Haiguse edenedes võivad sümptomid siiski muutuda. Enamasti muutub tinnitus ja kuulmislangus pidevaks. Täielikku kurdistumist haigus kaasa ei too.

9. Kuidas näeb välja Meniere`i haigushoog?
Meniere’i klassikalisteks sümptomiteks on survetunne kõrvas, kuulmislangus, vertiigo ja tinnitus. Sümptomid algavad tavaliselt survetundest kõrvas, millele järgneb tinnitus, kuulmislangus ja raskekujuline pearinglus. Enamasti kaotab inimene tasakaalu ega ole võimeline iseseisvalt liikuma. Paljudel juhtudel kaasneb oksendamine. Need nähtused kestavad 20 minutist mitme tunnini. Pärast haigushoo möödumist kestab väsimuse tunne veel isegi paari päeva jooksul.

10. Kas veejoomine mõjub Meniere`i haigusele?
Liigne veetarbimine ei ole kasulik Meniere`haiguse puhul. Seda tuleks teha ühtlaselt kogu päeva jooksul, et säilitada organismi loomulik vedeliku tasakaal. Kuid vajaduse korral tuleks tarvitada diureetikume, mis viib liigse vedeliku organismist välja.

11 Kas kompuutertomograaf võib aidata diagnoosida Meniere`i haigust?
Keskkõrva ja sisekõrva tegvuse jälgimine on keeruline ja MRI-skaneerimine on kõige otstarbekam. MRI-uuring näitab liigse vedeliku kogunemist sisekõrva, mis on üks haiguse tundemärkidest

12. Kuidas arstid dignoosivad Meniere`i haigust?
Meniere’i haiguse diagnoos tehakse peamiselt anamneesi ja füüsilise läbivaatuse põhjal. Diagnoosi kinnitamiseks peab patsiendil esinema tinnitus või täiskõrvatunne. Audiogrammist on abi kuulmislanguse tuvastamiseks ja muude kõrvalekallete välistamiseks. Haiguse progresseerumisel suureneb tavaliselt kuulmislangus. Enamasti alustab arst sarnaste sümptomitega haiguste välistamisega.

13. Millistest toiduainetest tuleks hoiduda?
Vältige rohket soola sisaldava toidu või vedelike tarbimist. Liigne soolatarbimine põhjustab sisekõrva vedeliku rõhu kõikumisi ja võib teie sümptomeid halvendada. Dieedi eesmärk on tarbida palju värskeid puuvilju, köögivilju ja täisteratooteid ning vähem konserveeritud, külmutatud või töödeldud toite. Hoiduma peaks gaseeritud jookida tarbimisest ja alkoholist. Suitsetamine ahendab veresooni, seega tuleks igasugusest tubakatarbimisest tingimusteta loobuda.

14. Kuidas peatada haigushoogu?
Saabuvat haigushoogu tavaliselt peatada ei õnnestu, kuid selle raskust võib vähendada. Üks võimalus selleks on saabuva haigushoo esimeste tundemärkide puhul võtta tablett eelpoolmainitus stemetili või arleverti, Kiiremaks imendumiseks tuleks see katki närida. Hoiatus – maitse on üsna ebameeldiv.  Patsient peaks vältima ereda või vilkuva valgusega ja mürarikkas keskkonnas viibimist, äkilisi liigutusi. Liigne füüsiline koormus ei ole soovitav. Haigushoo ajal on parim asend võimalikult liikumatuna pikaliolek. Juua võiks vähesel määral piparmündi- või palderjaniteed.

15. Kas haiguse jaoks on olemas alterntiivravi?
Alternativravi kohta puuduvad vettpidavad tõendid nende kasulikkusest. Nõelravi võib mõnevõrra aidata vertiigo sümptomeid leevendada. Looduslike ravimite ravitoime on seni kinnitamata. Kuna haigus on väga individuaalne, siis ei saa võtta kindlat seisukohta ühe või teise alternatiivse ravi kasulikkusest.

16. Millised vitamiinid on kasulikud Meniere`i haiguse puhul?
Üks kasulikumaid vitamiine Meniere`i haiguse puhul on E. Samuti võib kasutada C grupi vitamiine. D-vitamiinid mõjuvad üldtugevdavalt ja neid võib soovitada.

17. Kas menieerikule sobib lennureis?
Enamik menieerikuid ei koge lennureisidel mingeid probleeme. On tõsi, et mõnedel tekib uimasus ilma pearingluseta ja tasakaalupuudus. See võib olla seotud lennuhirmust põhjustatud stressiga. Tõusu ja maandumise ajal tekkiv õhurõhu muutus ei põhjusta tavaliselt mingeid ebamugavusi. Lennu ajal on soovitav tarbida piisavalt vedelikku.

18. Kas võimlemine on kasulik haiguse puhul?
Treening ja stressi vähendamine on väga oluline. Paljud Meniere’i haigust põdevad inimesed tunnevad end paremini, kui teevad regulaarselt kehalist jõudu arendavaid aeroobseid treeninguid (nt jalgratas, sõudemasin jne). Ärge ennast üle pingutage – kui te tunnete, et selline treening on teile väsitav, siis tehke midagi kergemat,  näiteks joogat või kõndimist. Võimlemine isenesest haigust ei ravi, kuid tugevdab lihaseid, mis on vajalikud tasakaalu hoidmiseks.

19. Kas vereproov näitab haiguse olemasolu?
Vereanalüüse võib kasutada selliste haiguste välistamiseks, mis võivad põhjustada Meniere’i haigusega sarnaseid probleeme, näiteks ajukasvaja või multiskleroos. Meniere`i haigus ei ole sõna-sõnaliselt võttes haigus, vaid sümptomite kogumik.

20. Kas kohv mõjub halvasti Meniere`i haigusele?
Viimased uuringud ei kinnita kofeiini osatähtsust Meniere`i haiguse tekitajana. Kui seevasti Meniere`i haigusega kaasnevat tinnitust võib kofeiin küll võimendada. Vältige kofeiini sisaldavaid vedelikke ja toite (näiteks kohv, must tee ja tume šokolaad). Kofeiinil on stimuleerivad omadused, mis võivad tinnitust halvendada. Suured kogused kofeiini võivad esile kutsuda migreeni (migreen esineb sageli koos Meniere’i haigusega).

21 Kas magneesium on kasulik?
Magneesium aitab lõdvestada veresooni, mis võib parandada sisekõrva verevoolu.

22. Kas menieerik võib juhtida autot?
See olukord erineb riikide lõikes. On riike, kus Meniere`i haigus ei ole autojuhtimisele takistuseks (Soome), on ka riike, kus menieerik võib omada juhiluba, kui tema viimasest haigushoost on möödunud vähemalt pool aastat (Saksamaa). Kui paljudes riikides (sealhulgas Eestis – H.K.) on Meniere`i haiguse olemasolul keelatud juhiluba omada.   Kui olete autojuht, peate Meniere’i haiguse diagnoosimise korral lõpetama autojuhtimise ja teavitama sellest Autoregistrikeskust. Selle põhjuseks on asjaolu, et teil võib olla järske haigushooge, mis ilmnevad ilma eelneva hoiatuseta. Teie raviarst otsustab, millal on teil õigus uuesti juhiluba taodelda.

23. Kas Meniere`i haigus mõjutab nägemist?
Mõnedel inimestel ilmnevad sümptomid, mille hulka kuuluvad võimetus keskendada pilku kindlale objektile, kiire silmade liikumine ja nägemise hägustumine. See võib ilmneda seetõttu, et tasakaalumehhanism on seotud silmade liikumisega.

24. Kas ilmastik võib mõjutada Meniere`i haigust?
Inimesed, kellel on Meniere’i haigus, tunnetavad kõige raskemini just kevadisi ilmamuutusi. Laialdasemaid uuringuid sellel teemal ei ole läbi viidud. Paljud menieerikud kinnitavad, et õhurõhu kiire muutus halvendab nende enesetunnet.

25. Kuidas näeb välja menieerikute igapäevane elu?
Kui järgite soovitusi lõpetada soola, alkoholi, nikotiini ja kofeiini tarbimine, võib see teid aidata. Samuti peaksite pöörama rohkem tähelepanu inimsuhetele, et vältida sotsiaalsest eraldumisest põhjustatud stressi tekkimist. Kui need tingimused on täidetud, võib teie elu haigushoogude vaheajal olla täiesti normaalne.

26. Kuidas teha kindlaks Meniere`i haigust?
Meniere’i haiguse diagnoosimiseks on vaja:
Vähemalt kaks vertiigo episoodi, millest mõlemad on kestnud 20 minutit või kauem, kuid mitte kauem kui 12 tundi. Kuulmiskaotust, mida kontrollitakse kuulmistesti abil. Tinnituse või survetunde olemasolu kõrvas. Arst välistab sarnaseid sümptome tekitavad haigused üksteise järele, kuni alles jääb kõige tõenäolisem põhjus.

27. Kas Meniere on autoimmuunhaigus?
Ligikaudu üks kolmandik Meniere’i haiguse juhtudest näib olevat autoimmuunse päritoluga, ehkki immunoloogilised mehhanismid pole selged.

28. Kas haigushoog tekib ilma eelneva hoiatuseta?
Paljud menieerikud ei tunne lähenevaid haigushooge ette. Seevastu mõned tajuvad seda tinnituse valjenemisena või täiskõrvatunde tekkimisena.

29. Kas haigushoo ajal peab inimene olema voodis?
See on individuaalne. Meditsiiniline nõuanne, mis kehtib ka tasakaalunärvi põletiku korral on – vältida lamamist ja proovida võimalikult kiiresti normaalse elu juurde naasta. Sama soovitus käib ka Meniere`i haiguse kohta.  Kuid tihti on haigushoog nii tugev, et püstiseismine osutub võimatuks.

30. Millised on haiguse staadiumid?
Professor Kumagami jt (1982) kirjeldavad Meniere’i haiguse kolme etappi:
1. etapp, kuulmistase normaliseerub haigushoogude vahel.
2. etapp, kuulmistase kõigub, kuid ei normaliseeru.
3. etapp, kuulmistase jääb allapoole 60 dB

31. Milliseid probleeme toob kaasa Meniere`i haigus?
Mõnedel inimestel ilmneb nüstagm, mis on silma kontrollimatu tõmblev liikumine. Teised inimesed teatavad lühiajalisest mälukaotusest, mälu halvenemisest ja segadustundest, mis häirib loogilist mõtlemist. Lisaks nendele sümptomitele teatavad inimesed ka kurnatusest, unisusest, peavaludest, nägemisprobleemidest ja depressioonist.

32. Miks ma haigestusin?
Meniere’i haiguse põhjus pole teada. Meniere’i haiguse sümptomid näivad olevat sisekõrvas ebanormaalse vedelikukoguse (endolümfi) kogunemise tagajärg, kuid pole selge, mis seda põhjustab. … Tegemist võib olla vedeliku liigse lisandumisega või vedeliku puuduliku imendumisega. Vedeliku ebapiisav imendumine võib olla ummistuse või anatoomiliste kõrvalekallete tulemus.

33. Kas on olemas Meniere`i ilma vertiigota?
Sellistel patsientidel ilmneb survetunne kõrvas, tinnitus ja kuulmise kõikumised, kuid peapööritus puudub. Patsientidel, kellel on tinnitus ja täiskõrvatunne ilma vertiigota, on seisund, mida nimetatakse “ebatüüpiliseks migreeni variandiks”, ja seda ei peeta Meniere`i haiguseks.

34. Kas tinnitus on sama, mis Meniere`i haigus?
Ei. Tinnitus võib esineda iseseisva nähtusena. Küll aga kuulub tinnitus Meniere`i haiguse sümptomite hulka koos pearingluse ja kuulmislangusega.

35. Kas banaanid on kasulikud Meniere`i haiguse puhul?
Kuna mõned diureetikumid põhjustavad kaaliumi vähenemist sagedase urineerimise tõttu, on oluline jälgida patsiendi kaaliumi taset. Normaalse kaaliumi taseme säilitamiseks piisab sageli värskete banaanide, apelsinide või muude kõrge kaaliumisisaldusega toitude söömisest.

36. Mis on “aju-udu=?
 Aju-udu ei ole meditsiiniline seisund, vaid pigem teiste haigusseisundite sümptom. Inimesed kirjeldavad seda ka vaimse väsimusena. See võib esineda halvenenud mäluna, keskendumisraskustena, loogilise mõtlemisvõime puudumisena jne. Sõltuvalt selle raskusest võib olla häiritud inimese vaimne tegevus.
https://eliksiir.ee/udus-aju-s%C3%BCndroom-kuidas-v%C3%A4sinud-aju-loomulikul-teel-turgutada/

37. Kas vanus mängib rolli haiguse puhul?
Kuigi Meniere’i haigus võib tekkida igas vanuses inimestel, kogevad statistika põhjal seda 40- ja 50-aastased inimesed palju tõenäolisemalt.

38. Milline on stressi osa haiguse arengus?
On täheldatud, et tugevale stressiolukorrale järgneb peaaegu alati haigusjhoog. Siiski pole selge, kas stress ja ärevus põhjustavad Meniere’i haiguse sümptomeid või põhjustab see haigus stressi ja ärevust. Mõlemal juhul aitab stressi ja ärevuse ohjamine vähendada sümptomite intensiivsust

39. Kas haigus lakkab aastate möödudes?
Üldiselt hakkab seisund aja jooksul spontaanselt stabiliseeruma ja selle kohta öeldakse, et haigus “põleb läbi”, st. lõppeb. Nii see siiski ei ole. Kuigi ägedad haigusnähud kaovad või vähenevad, ei tähenda see, et haigus on lakanud. Sageli piisab mõnest vallandavast tegurist, et haiguslik seisund taastuks, küll mitte enam nii raskel kujul. Tasakaaluprobleemid jäävad püsima alatiseks.

40. Miks on liigne naatrium kahjulik?                                                                              
Üks sisekõrvas olevatest vedelikest on endolümf, mis koosneb peamiselt naatriumisooladest. Kuna haiguse üks teadaolevatest põhjustest on endolümfaatiline hüdrops ehk sisekõrvas oleva endolümfi koguse suurenemine, siis on oluline vähendada igasuguste naatriumi sisaldavate ainete tarbimist. Kõige tavalisem neist on keedusool NaCl, aga ka näiteks paljudes valmistoitudes säilitusainena kasutatav naatriumglutamaat.

Tapvad toolid

    Uuringute andmetel võiks rohkem seista isegi laua taga töötades rasvumise, haiguste ja surma riski vähendamiseks.
    14. oktoober 2019
     James Levine
    Toolid: istume nendel töötades, netist osteldes, süües ja vaba aega veetes. Ameeriklased istuvad suurema osa ärkveloleku tundidest, keskmiselt 13 tundi päevas. Kuid toolid võivad olla surmavad. See sünge järeldus võib teid üllatada, kuid viimase 16 aasta jooksul teatatud 180 uuringus, mis hõlmasid kokku 800 000 inimest, kinnitatakse seda. Näiteks 2018. aastal avaldas ajakiri Circulation uuringu, mis jälgis seitsme aasta jooksul 8800 täiskasvanut. Neil, kes istusid televiisori vaatamise ajal rohkem kui neli tundi päevas, oli surmajuhtumite arv 46 protsenti kõrgem, võrreldes inimestega, kes istusid televiisori ees vähem kui kaks tundi. Teised teadlased on leidnud, et enam kui poole päeva jooksul istumine kahekordistab diabeedi ja südame-veresoonkonna probleemide riski. Kui ühendada kõik surmapõhjused ja võrrelda ükskõik millist passiivsete rühma aktiivsematega, on passiivsetel suremise tõenäosus 50 protsenti suurem.
     Pikka aega istuda on halb, kuna inimkeha ei olnud mõeldud jõudeolekuks. Olen töötanud rasvumise uurimisel mitu aastakümmet ja minu labor on uurinud istuva eluviisi mõju molekulaarsel tasemel kuni kontorikujunduseni välja. Liikumise puudumine aeglustab ainevahetust, vähendades energiaks muundatud toidu hulka ja soodustades sellega rasva kogunemist, rasvumisega ning ülekaalulisusega kaasnevate haiguste – südamehaiguste, diabeedi, artriidi ja muu – lisandumist. Istumine on halb ka kõhnadele inimestele. Näiteks võib pärast sööki toolil istumine põhjustada kõrge veresuhkru taseme tõusu, samas kui pärast söömist liikumine võib need poole võrra vähendada. Avalikkus seostab neid terviseprobleeme tavaliselt liigsöömisega, mitte liiga palju istumisega. Minu kogemus inimestega, kes võitlevad oma kaaluga, on pannud mind mõtlema, et istumisharjumused võivad olla sama kahjulikud. Istuvat eluviisi võib siiski olla lihtsam muuta kui söömisharjumusi. Peter, minu ühe Minneapolise programmi klient, ütles mulle: “Olen oma eluga ummikus.” Ta oli 44-aastane, 50 kilo ülekaaluline ja tal oli II tüübi diabeet. Tema arst soovitas tal alustada insuliini süstimist. Saatsin ta oma laborisse Mayo kliinikusse. Seal jälgisime tema andmeid. Kui me mõõtsime tema ainevahetuse kiirust: kiirusel vähem kui kaks miili tunnis jalutamine suurendas tema energiakulu 200 kalorit tunnis. Hiljem kõndisime koos Peteriga ja rääkisime. “Lihtsalt tehes kaks oma igapäevast kohtumist niimoodi jalutades,” selgitasin talle,põletate päevas 400 lisakalorit.”
      Peter võttis nõuande südamesse ja alustas neid kergeid jalutuskäike. Ta ei pidanud dieeti, kuid esimesel aastal pärast hindamist kaotas ta 25 kilo. Järgmisel aastal langetas ta veel kümme. Peter ei vajanud kunagi insuliini ja – nagu juhtub paljudel kaalust alla võtvatel diabeetikutel – lõpetas diabeediravimite võtmise. Ta viis selle “tõuse üles” teate koju: hakkas perega jalgrattaga sõitma ja kunstigaleriides ning mujal jalutama.
     Peter pole oma edus üksi. Paljud uuringud toetavad seisukohta, et lihtsal liikumisel on dramaatiline mõju tervisele. Veelgi enam, efekti saavutamine ei nõua kolm korda nädalas spordisaali külastamist ega igapäevaseid sörkjooksusid, mille inimesed lõpetavad, kui raviskeemid ebamugavaks muutuvad. Üksainuski liigutus, mida tehakse mitu korda päevas, võib olukorda parandada. Ja töötajad, ettevõtted ja koolid on juba asunud võtma kasutusele hulgaliselt meetmeid, mis julgustavad töötajaid toolidelt tõusma.Maagiline aluspesu

    Suur osa tõenditest päeva jooksul seismise ja kõndimise kasulikkuse kohta tulenes uuringutest, mida minu rühm on läbi viinud alates 2005. aastast, et võrrelda põllumajandusega tegelevate kogukondade inimesi sellistega, nagu Peter, kes elavad tööstus- ja linnakeskkonnas. Istumise ja liikumise mõõtmiseks võtsime Spandexi aluspesu ning lisasime pisikesed rühi- ja liikumisandurid, mis fikseerisid keha liikumist 13 suunas iga poole sekundi tagant 10 päeva jooksul. Naljatledes kutsume seda kolleegidega “maagiliseks aluspesuks”, kuid see kogub tõsiselt palju andmeid. Palusime Jamaical banaaniistanduse ümbruses elavatel külaelanikel, saare pealinnas Kingstonis elavatel linnaelanikel ja USA-st valitud linnaelanikel kanda sellist pesu 10 päeva jooksul. Meie järeldused: Jamaica maapiirkondades elavad inimesed kõnnivad kaks korda rohkem kui isegi kõhnad inimesed, kes elavad USA-s Kingstonis ja tänapäevastes linnades. Põllumajandusega tegelevates kogukondades istuvad inimesed vaid kolm tundi päevas, kontoritöötajad aga 15 tundi päevas. Selle aktiivsuse suurenemise tõttu, nagu märkisime selle uuringu 2019. aasta kokkuvõttes ajakirjas Urban Studies, põletatakse põllumajandustöödega päevas 2000 kalorit rohkem kui paljudes kontoritöödes.
       Mind huvitas arusaamine, et istumisaja teisaldamine kõndimisajaks võib kulutada nii palju kaloreid. Ma nimetasin seda nähtust mittetöötavaks termogeneesiks ehk NEAT. NEAT on energia, mida inimene kulutab oma igapäevaelule. Ja ma mõtlesin, kas see mõjutas ka sarnaste töökohtade ja ümbrusega inimeste, mitte ainult meie põllumajanduse ja linnatöötajate, kaalu.
      Vihjeks: võrdlesime USA kõhnu ja rasvunud inimesi, kes elasid sarnases keskkonnas ja kellel olid sarnased dieedid ja töökohad. Meil oli katsealustel maagiline aluspesu ja selgus, et rasvunud inimesed istuvad iga päev 2,25 tundi kauem kui kõhnad kolleegid. Need istuvad rasvunud inimesed kulutasid kõndimise ja muude NEAT-tegevuste kaudu päevas 350 kalorit vähem kui kõhnad inimesed.
      Muster oli sugestiivne, kuid mitte lõplik. Et teada saada, kas nende liikumisvaeste tegevuste madal tase võib põhjustada kehakaalu tõusu, alustasime seda, mida hakati nimetama „suureks katseks”. Palusime 16 kõhnal vabatahtlikul suurendada hoolika meditsiinilise järelvalve all söödava toidu kogust. Iga päev kaheksa nädala jooksul sai iga vabatahtlik päevas tavalisest energiavajadusest 1000 kalorit rohkem. Mõned meie vabatahtlikud olid nagu pettumust valmistavad sõbrad – tundub, et meil kõigil on neid -, kes vaatamata pidevale liigse toidu tarbimisele ei võta kaalus juurde. Need vabatahtlikud said kaheksa nädala jooksul rasva kokku 56 000 lisakalorit. Kuidas nad kõhnadeks jäid? Meie aluspesu andurid näitasid, et nad suurendasid NEAT-i taset, ehkki keegi neist ei öelnud, et nad on selleks teadlikult pingutanud. Seevastu teised ülesöönud vabatahtlikud hoidsid kehas alles peaaegu iga lisakalori. Põhjus, miks need vabatahtlikud nii palju kaloreid lisasid, oli see, et nad ei muutnud oma NEAT-i – nad jäid oma toolide külge kinni, nagu me teatasime ajakirjas Science 2004. aastal. Need inimesed eirasid liikumist, mis on sama bioloogiline kui hingamine.
Loomariigis võimaldab liikumine kiskjatel jälitada, ohustatutel põgeneda, toitu otsida ja paarilist leida. Katsed selgroolistega näitavad, et on olemas keerukas aju vooluring, mis jälgib ja reageerib kalorikulule, aktiivsusele ja puhkusele. See asub piirkonnas, mida nimetatakse hüpotalamuseks, mis reguleerib ka selliseid funktsioone nagu temperatuur ja une-ärkveloleku tsüklid.

      Lisaks on uurijad viimase kümne aasta jooksul kindlaks teinud, et osa hüpotalamusest haldab söögiisu ja teeb näljaseks, kui veedate terve päeva tegutsedes. Samal ajal tunnetab lihaste tagasiside süsteem lihaste väsimust ja annab inimesele märku istuda ja puhata. Kaasaegne toolipõhine keskkond on selle bioloogiliselt ajendatud tasakaalustava toimingu ära hävitanud.

Mida me teha saame?

      Me ei ole siiski selle keskkonna vangid. Me saame vabaks. Ehkki sellised tehnoloogiad nagu arvutid ja videomängud on tooli ahvatlemisele kaasa aidanud, võib tehnoloogia olla lahenduse osa. Näiteks võimaldab mobiiltelefon istuvast vestlusest muutuda kõnnivaks vestluseks. Paljud populaarsed tegevust tundvad vidinad võimaldavad inimestel mõõta, kui sageli nad istuvad, seisavad või liiguvad. Uuemad videomängud, nn Exergames, seovad arvutid füüsiliste võistlustega; liikumist soodustav Nintendo Wii oli siin suunanäitaja.
      Ka töö võib muutuda aktiivsemaks. Mõne ettevõtte jaoks on minu labor ümber kujundanud töökohti, mis vabastavad töötajad toolipõhisest isolatsioonist. Üks ettevõte julgustas kõnni-kohtumisi, kleepides oma vaipadele kõndimisrajad. Iowa ettevõte võõrutas töötajaid e-kirjade saatmisest lähedalasuvatele kolleegidele, luues „e-postivabad töötsoonid”; arvutivõrgud võivad blokeerida e-kirjad lähedalasuvate töölaudade juurde.
   Kümmekond aastat tagasi käisin välja jooksulindi-laua idee, mis võimaldaks kontoritöötajatel liikudes oma tööd teha. Seade võimaldab inimestel asutuse asju ajades jalutada. Arvuti asetatakse kõrgele lauale, mille all on aeglase kiirusega (1–2 miili tunnis) jooksulint. Inimene võib liikuda tippides, e-kirjadele vastates ja telefoniga rääkides.
Seda uuendust kasutava asutuse juhataja arvates oli selline laud hea mõte ja mul oli hea meel, kui 2014. aastal ajakirjas
Health Services Management Research avaldatud uuring näitas, et sellest võib abi olla. Ajakiri teatas, et selliseid töölaudu kasutavad inimesed on saledamad, neil on vähem stressi ning neil on madalam vererõhk ja kolesteroolitase. Laud, muidugi, pole ainus viis, kuidas oma päeva rohkem tegevusi kaasata.
      Nagu kontorite puhul, võivad ka koolid muutuda aktiivsemateks kohtadeks. Aitasime rajada klassiruumi Minneshi osariigis Rochesteris, kus õpilased harjutasid õigekirja ja matemaatikat jalutamise ajal. Idaho Fallsis kujundati klassiruum ümber nii, et kõik istumisalused asendati püsti seisvate töölaudadega. Uuringud näitavad, et liikumist soodustavates koolides õppivad on kaks korda aktiivsemad kui traditsioonilistes koolides käivad. Ka hariduslike testide hinded paranevad umbes 10 protsenti ja nende hormoonide tase oli tervislikumas vahemikus.
   Linnasid saab liikumise soodustamiseks ümber kujundada. San Franciscos ja Ühendkuningriigis läbi viidud analüüsid näitavad, et linnaosade autosõidu tõkestamiseks saab linnaosi muuta. Töölesõiduajad pikenevad vaid käputäis minuteid, õhukvaliteet paraneb ja ravikulud vähenevad. Toolivaba elamine ei edenda mitte ainult tervist, vaid säästab ka raha. Me elame tapvate toolide meres: reguleeritavad, pöörlevad, lamamistoolid, klubitoolid, puhketoolid, diivan, tugitoolid, neljajalgsed, kolme jalaga, puit, nahk, plastik, auto, lennuk, rong, söögituba ja baar. See on halb uudis. Hea uudis on see, et te ei pea neid kasutama. Patsutage endale õlale, kui loete seda artiklit püsti – ja kui te seda ei teinud, siis tõuske püsti!

Tõlkinud Heinar Kudevita

See kummaline Meniere`i haigus

       Vaevalt on ükski haigus tekitanud nii palju poleemikat, kui Meniere`i haigus. Aga vaevalt on ka ükski haigus salakavalam, mitmetahulisem ja arusaamatum. Meniere’i haigus tekitab endiselt probleeme diagnoosimisel ja ravi määramisel. Siiani on koostatud mitmeid klassifikatsioone ja määratlusi kuid selle etioloogia (haigusepõhjuseõpetus) on endiselt spekulatiivne. Seetõttu vahelduvad ka kunagi heakskiidetud ravimudelid.
      Euroopa Otoloogia ja Neurotoloogia Akadeemia Vertigo uurimisrühm proovis uuendada haiguse käsitlust ning lõi Euroopa teadlaste seisukohta käsitleva dokumendi, püüdes võimalikult täpselt määritleda haiguse olemust. Selles rõhutatakse diagnoosimise uusi tehnikaid ning selgitatakse haiguse iga staadiumi ravimudeleid. Esile tõstetakse oma koha leidnud, aktiivseid (kirurgilisi) ja passiivseid (ravimipõhiseid) mudeleid.

Sissejuhatus
    Meniere’i haigus on heterogeenne rühm häireid, mis on määratletud kolme põhisümptomiga: episoodiline vertiigo, tinnitus ja sensorineuraalne* kuulmislangus. Haiguse diagnoosimist ja ravi määratlemist ei ole siiani olnud võimalik märkimisväärselt edendada, kuna selles osas on endiselt palju poolt- ja vastuväiteid ja vähe järelkontrollitud uuringuid. Määratlus ja klassifikatsioon on teinud mitmeid muudatusi, kuni lõpuks Barany Seltsi 2015. aastal tehtud ettepanek on saanud märkimisväärset toetust.
*Sensorineuraalne kuulmislangus– tekib kui kahjustatud on sisekõrv ja takistatud on heli edastamine ajju. Eelkõige põhjustab see kõrgema sagedusega helide kuuldavuse langust. Heli ajju edastamise takistuseks võib olla karvarakkude puudumine või nende kahjustus, mida võivad põhjustada liigne müra, ototoksiliste ravimite tarvitamine või isegi mumpsi ja meningiidi põdemine. Sensorineuraalne kuulmislangus on tavaliselt pöördumatu, esinedes kergel, mõõdukal, raskel või sügaval kujul.
      Euroopa Otoloogia ja Neurotoloogia Akadeemia (EAONO) loodud vertioloogiliste juhtumite töörühm asus haigust uurima 2011. aastal ning rühma liikmed kohtusid mitu korda, et arutada ja pakkuda EAONO-le konsensust haiguse diagnoosimise ja ravi osas. Selle ülevaate lõpuleviimiseks muudeti mõningaid senikehtinud tõekspidamisi haiguse täpsemaks käsitlemiseks. Haiguse diagnoosimise ja ravivõimaluste paljudes osades on vähe tõendeid ja järelkontrolli ning seetõttu oli EAONO töörühmal vaja seda ülevaadet muuta arusaadavamaks. Meniere’i haigust iseloomustab episoodiline vertiigo, madala sagedusega kõikuv sensorineuraalne kuulmislangus, tinnitus ja täiskõrvatunne. Kaasneda võivad tasakaaluprobleemid, ebastabiilsus ja rasked haigushood. Seniavaldatud uuringutes ollakse üksmeelel selles, et Meniere’i haigusel on endolümfaatiliste hüdropside tunnused. Kuid endolümpaatilisi hüdropse võib leida ka 10% -l Meniere`i haigust mittepõdevatel isikutel, ja 40% -l patsientidest, kellel sensorineauraalne kuulmislangus on üle 45 dB, ei esine vestibulaarseid sümptomeid..
      Professor Gurkov jt liigitavad endolümfaatilisi hüdropse primaarseks hüdropsiliseks kõrvahaiguseks ja sekundaarseks hüdropsiliseks kõrvahaiguseks. Eeldatakse, et esmane haigus on idiopaatiline ja hõlmab kogu sisekõrva. Mõiste „sekundaarne hüdropsiline kõrvahaigus” kirjeldab haigusseisundeid, millele kaasneb sisekõrva hüdrops. Vastupidiselt 1972., 1985. ja 1995. aastal avaldatud AAO-HNS-i kriteeriumidele avaldas Barany Society koostöös AAO-HNS-i, Jaapani tasakaalu uuringute ühingu, EAONO ja Korea Balance Society-ga uued Meniere’i haiguse diagnoosimise kriteeriumid.  Kindlat Meniere’i tõbe iseloomustab episoodiline vertiigo, mis on esinenud vähemalt kaks korda, ja kõikuv madala kuni keskmise sagedusega sensorineuraalne kuulmislangus, survetunne kõrvas ja tinnitus. Haigushoo kestvus on vahemikus 20 minutit kuni 12 tundi. Arvesse tuleks võtta ka kuulmiskaotust, mis on Meniere`i haigusega tihedas seoses.
       Meniere’i haigusega kaasnevaid haigusi on mitmeid, sealhulgas autoimmuunhaigused ja migreen. Mitmed tõendusmaterjalid kinnitavad, et geneetilised tegurid mõjutavad haigestumist. Mõnel patsiendil (koguni 15%) võib olla Meniere`i või mõnda nimetatud haigust põdevaid esimese ja teise astme sugulasi, mis kinnitavad haiguse pärilikku edasikandumist.
Hindamine
    Nagu eespool mainitud, on madala või keskmise sagedusega sensorineuraalne kuulmiskaotus haiguse kõige olulisem osa. Seetõttu on haiguse diagnoosimiseks kohustuslik audioloogiline hindamine, mis järgneb patsiendi esmase haigusloo kirjeldusele. Kindlasti tuleb tähele panna haigushoogude sarnasust või erinevust seni avaldatud haiguse kirjeldustega. Silmatera tahtele allumatu liikumise (nüstagm) hindamine kujutab endast olulist diagnostilist sammu nii esimeses etapis kui ka järelkontrolli ajal. Tänapäeval on kasutusel juba täiuslikum laboritehnoloogia. Tunduvalt efektiivsem videonüstagmograafia asendas endise elektronüstagmograafia. See omakorda annab nüüd võimaluse nüstagmi vaatlemiseks reaalajas selle kõigi esinemiste jälgimisvõimalusega. Kaloorsustestid (vaheldumisi külma ja sooja vee pritsimine kuulmekäiku), mis kutsuvad esile nüstagmi, on endiselt kasutusel.
    Elektrokohleograafia oli Meniere’i haiguse diagnoosimiseks pikka aega kõige täpsem test. See tehnika tuvastab kuuldavate helisignaalide vastuseks sisekõrvas tekkinud elektrilisi impulsse. Tekkinud vastuste saamine on keeruline ja seetõttu on elektrokohleograafia aja jooksul kaotanud oma populaarsuse.
   2007. aastal tegid professor Nakashima jt. ettepaneku sisekõrva Tesla magnetresonantstomograafiliseks (MRT) hindamiseks pärast gadoliiniumi süstimist sisekõrva, mille puhul gadoliinium toimib kontrastainena. Sisekõrvas asuva nn. ümmarguse akna membraani kaudu manustatav gadoliinium võimaldab eristada piiri endolümfaatilise kanali ja perilümfaatilse kanali vahel. Samuti võib teha MRT-d ka gadoliiniumi veenisisese manustamisega, kuigi see ei ole nii tõhus. Pärast gadoliiniumi kahekordse annuse süstimist on vaja 4-tunnist ooteaega. Selle meetodi miinuseks on gadoliiniumi suure annuse tõttu tekkida võiv süsteemse toksilisuse oht.
      Kui jälgimise tulemusena tuvastatakse, et endolümfaatiline kanal on laienenud rohkem kui 33%, tuleb seda pidada endolümfaatiliseks hüdropsiks. Alloleval pildil on rohelisega tähistatud endolümfi sisaldav endolümfaatiline kanal läbilõikes. Endolümfi liigse kogunemise korral paisub seda sisaldav kanal ja avaldab survet kõrvalolevale perilümfi sisaldavale kanalile, mis omakorda tekitab tunde, nagu oleks kõrv vatti täis topitud.
     Meniere`i patsientide jaoks on tungivalt soovitatav isikustatud lähenemisviis. Niisiis, kui patsiendil on mõni kaasuv haigus, näiteks allergia, migreen või autoimmuunne artriit, tuleb neid haigusi tingimata ravida. Soovitav on kindlaks teha ka kuulmislanguse ja vertiigo episoodid lähisugulaste hulgas, kuna 15%-l perekondlikest juhtudest on haigus ilmselt geneetilise päritoluga. Sellised uuringud aitaksid kaasa geeniteraapia arendamisele.
Dieet
      Dieedi suhtes ollakse jätkuvalt kahevahel. Kofeiini ja soola teadaolevad kahjulikud mõjud haiguse süvenemiseks ei ole selged. Madal naatriumisisaldusega dieet ja tavalisest veidi suurem vee tarbimine võivad takistada vasopressiini (pidurdab uriini eritumist) vabanemist ja aidata säilitada sisekõrva homöostaasi*. AAO-HNS skaala soovitab piirata kofeiini tarbimist haiguse puhul väitega, et kofeiin võib oma toimega provotseerida endolümfi mahu muutusi. Kofeiini tavapärane tarbimine varieerub sõltuvalt geograafilisest asukohast, kuna osa inimesi on harjunud tarbima kofeiini rohkem, kui teised, seetõttu ei saa kuigi täpselt seostada ka kofeiini harilikku tarbimist ja Meniere’i haigust. Võib eeldada, et väikesed kofeiini kogused, näiteks 100 mg / päevas, ei käivita Meniere’i sümptomeid.
*Homöostaas tähendab bioloogias organismi parameetrite hoidmist teatud piiratud vahemikus
Betahistiin
       Betahistiin (betaserc) on ravim, mida praegu kasutatakse kogu maailmas, välja arvatud USA. Betahistiini tõhususe kohta vertiigohoogude vähendamisel on tehtud tähelepanuväärseid uuringuid ja mõned uuringud näitavad selle annusest sõltuvat toimet vertiigohoogude sageduse vähendamisel. Lisaks on ka teisi, näiteks Cochrane’i ülevaated, mis toetavad ravimi positiivset mõju sümptomite leevendamisele, kõrvalmõju puudumist, seetõttu on tehtud suuremaid uuringuid, et saada kvaliteetsemat tõendusmaterjali beetahistiini kasutamise kohta. Kuid samas osutavad mitmed uuringud, et betahistiini mõju võib samastada platseeboga. Näiteks USA-s ei peeta betasecri ravimiks ja seetõttu seda seal ka ei turustata. Lisaks põhjustab betaserc pikemaajalise kasutamise korral mao limaskesta ärritust, mis tingib lisaravimite kasutamist. Seega ei kinnita kaugeltki kõik uuringud betahistiini kasulikkust Meniere`i haiguse ravimisel.
Diureetikumid
Burgess & Kundu (2006) Cochrane’i aruandes uuriti kümmet erinevat diureetikumi, millest kaks olid platseebo-kontrollitud. Kuna järelkontrolli ei ole piisavalt sagedasti tehtud, on mõned teadlased kinnitanud diureetikumide tõhusust. Aruandes jõuti siiski järeldusele, et diureetikumide kasutamise kohta puuduvad korralikud tõendid Diureetikumide kasutamist toetavates uuringutes on vähe kvaliteetseid tõendeid.
Muu ravi
e
     Kui ravimipõhine ravi ning kofeiini ja soola liigsest tarbimisest hoidumine ei vähenda Meniere’i episoode, tuleb kaaluda radikaalsemaid meetodeid. Neist üks on tasakaalunärvi tuimestamine kortisooni- või gentamütsiinisüstide abil.
       Gentamütsiin on aminoglükosiidide antibiootikum, millel on rohkem tasakaalunärvi kui kuulmisnärvi tuimestav mõju.. Selle toimel nõrgeneb tasakaalunärvi poolt aju tasakaalukeskusesse saadetavate signaalide mõju. Kuigi gentamütsiini kasutamine toob endaga kaasa ka kuulmise olulise halvenemise haiges kõrvas, on see praegu üks tõhusamaid meetodeid vestibulaarsete häirete kontrolli alla saamiseks. Eakamatel inimestel esineb peaaegu alati peale süsti tasakaalupuudus, mis möödub aja jooksul. Vaid väga harva jäävad need püsivateks.
        Kirurgiliste ravimeetodite hulgas on kaks meetodit, mille kohta on kogutud palju tõendeid. Nendeks on labürintektoomia (sisekõrva eemaldamine) ja vestibulaarne neurektoomia (tasakaalunärvi läbilõikamine). Nende kahe hulgas on vestibulaarne neurektoomia tehnika, mis seisneb kolmiknärvi ühe komponendi – tasakaalunärvi läbilõikamises. Mõlema meetodi tõhusus on hea. Vestibulaarne neurektoomia arvatakse olevat kõige tõhusam meetod Tumarkini atakkide ja Meniere’i haiguse leevendamiseks. Kuid ohu tõttu kahjustada näo- ja kuulmisnärvi kasutatakse seda meetodit tänapäeval väga harva, kui üldse. Labürintektoomia on vanim raviks kasutatav kirurgiline meetod ja on tänapäeval kasutusel ainult vanemate patsientide puhul. Tegemist on kogu sisekõrva eemaldamisega. Seda tehnikat saab kasutada, kui on kavas paigaldada sisekõrva implantaat sügava kahepoolse kuulmislanguse korral. Probleemiks on tasakaalu halvenemine, sest kogu tasakaal jääb nüüd vaid ühe sisekõrva kanda. Paljud vanemad inimesed ei harjugi sellega.
Järeldus
     Kõikidest senistest saavutustest hoolimata seisab teadlastel veel ees pikk tee tõe saavutamiseni. Senised uuringusuunad on küll avastanud uusi teadmisi haiguse olemuse kohta, kuid konkreetset ja ühest ravi pole siiani veel välja töötatud. Ei saa seejuures öelda, et arstiteadus tammub ühel kohal. Haiguse diagnoosimine on juba suur samm edasi. Kui varem kulus aastakümneid, et tuvastada Meniere`i haigus (paljudel juhtudel jäigi see tuvastamata), siis nüüd on lootus, et haiguse sümptomid avastatakse juba varajasemas ajavahemikus ja patsient saab astuda vajalikke samme enesetunde parandamiseks. Siiski valitseb ka selles osas arstide hulgas suur puudujääk. Paljud arstid ei ole võimelised ära tundma haiguse sümptomeid ja nii venib patsiendi kannatuste rada tunduvalt pikemaks. Samuti puudub arstidel huvi tegeleda niivõrd keeruka nähtusega, nagu seda on Meniere`i haigus.
Autori loal inglise keelest tõlkinud Heinar Kudevita

Kui halvem aeg on möödas

     Soome professor Ilmari Pyykkö ütles kunagi õpetlikud sõnad: “Ärge kunagi arvake, et Meniere`i haigus teid maha jätab!” Tal oli täiesti õigus!
  Haigushood näivad kestvat ja jätkuvat lõpmatuseni. Öö öö järele, haigushoog haigushoo järele, vaevleb menieerik oma läbimärjaks higistatud voodis. Ta ei suuda ennast liigutada, sest siis keerab voodi ennast ümber ja matab ta enda alla. Tinnitus, see igavene vaenlane sellisel hetkel vaevalt enam meenubki. Ainsaks sooviks on, et saaks sulgeda silmad ja magama jääda. Aga seda ei juhtu. Pikki tunde jätkuv iiveldus, kohutav oksendamine, käkras voodiriided ja õudne tunne peas. Või kas ainult peas? Tundub, et kogu keha on läbi pekstud. Abitu käte ja jalgade liigutamine (sest need on ainsad kehaosad, mida ilma õudsete tagajärgedeta liigutada võib) ei too mingit kergendust. Ajuti tahaks karjuda suurest ahastusest.  Aga selle asemel lamad hiirvaikselt, et mitte järgmist haigushoogu esile kutsuda.
Sellised haigushood korduvad aastast aastasse, kuni ükskord taanduvad. Osa kirjanduslikest allikatest räägib, et see juhtub põhjusel, et sisekõrva tasakaalurakud on haigushoogude poole hävitatud. Võimalik, et nii see ongi. Kas nüüd siis on saabunud  lõpuks rahu?
Rasked haigushood on möödunud. Aeg-ajalt tuletab kerge pearinglus veel meelde möödunud õudusi. Hämaras, pimedast rääkimata, on tasakaal kõikuv, kuid sellega saab hakkama. Peaasi, et enam ei ole vaja heita voodisse hirmuga ärgata järgmise haigushooga. Tinnitus laulab endiselt ja vahetab oma repertuaari, kuid ka sellega on juba harjutud. Kuulmislangus ei ole oluliselt süvenenud.
Möödub 13 aastat. Probleeme ei ole ja hakkad juba mõtlema, et kõik on korras. Kui äkki …! Ühel öösel äratab sind omapärane, juba meelestläinud tunne. Ohoo, kas tõesti uus haigushoog? Jah, seda see on. Tõsi küll, mitte nii hirmus ja ka iiveldust ei ole, kuid silm ei suuda peatuda ühelgi esemel ja pealiigutamine pole ka soovitav. Siiski möödub see ebameeldiv tunne paari tunniga ega jäta endast tavalist nõrkust, mida varasemad haigushood tekitasid. Kuid tasakaaluga on midagi lahti. Piisab, kui ilm kergelt hämardub, et menieeriku samm muutuks kobavaks, kaob endine kindlusetunne. Täielikus pimeduses ei õnnestu tasakaalu säilitamine enam üldse. Jah, see on Meniere`i haigus, mis ennast meelde tuletab. Kahjuks on see teie elukaaslaseks kuni lõpuni.
Oma kogemuste põhjal kirja pannud Heinar Kudevita